Kaasmängijate puudus – tagajärjed ja pääseteed.

hatitle01

Autor Boris

Lauamängude puhul on alati rõhutatud selle huvi olulist väärtust hea ja põneva suhtlemise loomisel. Väga tihti just lauamängud on osutunud selliseks suurepäraseks teguriks, mis võimaldab inimestel unustada ära oma sotsiaalseid hirme, introvertsust, teatud suhtlemiskülmust ning kõige selle asemel avastada mängimisel ka suhtlemise mõnu esialgsel tundmatute inimestega, kellest võivad tulevikus saada head mängusemud, tuttavad või koguni sõbrad. Kõik see on tore ja lihtne, kui mänguri tutvuskonnas on teisi aktiivseid mänguhuvilisi või siis tema üldjuhul mängumaailmast kaugel olevad sõbrad on täitsa valmis ära proovima ühte või teist mängu. Hoopis teine olukord tekib siis kui mängimisvõimalusi on vähe: kas mängututvuste puuduse, vähesuse või vahemaa tõttu. Mida teha siis kui tahaks mängida, aga ei saa?

Tihtipeale esimeseks põhjuseks, mida tuuakse ette seoses harvaesinevate mängimisvõimalustega, on ajanappus. ar1236204815013231 Kui tegemist ei ole erakordsete mängufanaatikutega, siis lauamängud hõlmavad eri mängijate elust suhteliselt väikest osa vabast ajast muude toimetuste ja plaanide kõrval. Sellest osast tuleb kindlasti lahutada ka kogu seda aega, millal inimesed otsivad uusi lauamänge, loevad või kuulevad arvustusi, tahavad midagi osta, ostavad või paigutavad ümber oma lemmikuid riiulite peal. Iseenesest mängimisele läheb järelikult ainult üks osa mängudele pühendatud vabast ajast ning kiirustades katsetada veel uuemaid ja uuemaid mänge, ei jõuta süveneda ühte või teisse muretsetud mängu väga põhjalikult.

Inimeste hõivatusest tuleb loomulikult välja, et mängude mängimiseks – eriti sel juhul kui mänguril ei ole võimalust mängida oma pere või sõprade regulaarses koosseisus – tuleb pidevalt planeerida ja paika panna neid päevi ja õhtuid, millal ta lõppude lõpuks saab tegeleda oma armastatud hobiga. Ta peab kokku leppima külaliste ja külaskäimiste, Brain Gamesi või Lorieni mänguõhtude, erinevate mängulaagrite ja muude teiste üritustega. Mängude mängimine muutub selle tulemusena palju suuremas osas ametlikuks ajaveetmiseks, kus tuleb planeerida aega kas nädala, kuu või isegi mitme kuu raames. Iseenesest sellised võimalused on tihtipeale paljude üksikute mängijate jaoks viimaseks mängulootuseks ning nende väärtust on raske üle hinnata.  Kuid samal ajal muutub mängimine järjest vähemaks spontaanseks hubaseks tegevuseks kui saab veeta mõnusalt õhtust aega ilma igasuguse eeltöö või pikemate ootusteta. Kindlasti ei ole see probleem nii väga tuttav paljudele mänguritele, kuid siiski vajab teatud tähelepanu kui häirivalt püsiv tendents tänapäeva lauamängukultuuri maailmas. Ka väga paljud arvustajad, nagu näiteks Suzanne Dice Towerist, aga näiteks ka Rahdo mängivad kas ainult ühe kindla mängupartneri või isegi üksinda. Esimese arvustaja puhul on kaasmängijate puudus oluliselt suunatud tema videoarvustuste tausta, mis on rohkem pühendatud lauamängude arvuti või nutitelefoni versioonidele. Ka Rahdo on rohkem keskendunud mängudele ainult ühe või kahe osalejaga. Seda nimekirja videoarvustajatest saab ka jätkata (Maggibot, Solo McLaughlin jne).

Niisiis, jääb küsimus – kas mängimisvõimaluste piiratus on pigem juhuslik ja ajutine nähtus lauamänguri elus või siiski võib see oluliselt muuta tema suhtumise hobisse ja kõige kurvemal juhul panna teda otsima muid asjakohasemaid huve?

Selleks, et vastata sellele küsimusele, tuleb samaaegselt vastata ka küsimusele „mida oleks võimalik sellises olukorras teha?“. Kas äkki on võimalik jõuda teatud lahenduseni. Ma olen maininud juba planeeritud mängimist – poodides, laagrites jne, kuid kui sellest ei piisa?

Üheks võimaluseks loomulikult jääb mängude tutvustamine sõpradele või uute mänguhuviliste otsimine. Tuleb tunnistada, et alati leidub inimesi, kes absoluutselt ei huvitu mängimisest ühel või teisel põhjusel, nii et kuigi esimene võimalus on oluline ja arvatavasti kõige lihtsam, ei saa siiski garanteerida edu. Mis puudutab teist, siis Eestis paraku on sellega olukord üsnagi halb. On mõned Facebooki rühmad ja leheküljed, kus postitavad ja suhtlevad eri lauamängurid (ning kus loomulikult võib kuulutada oma mängusoovidest, eeldades, et sinu elukohas on see tulemuslik), kuid suuremat lauamängijate ürituste jälgimise süsteemi ikkagi ei ole. Läänes populaarne www.meetup.com on meil täitsa tundmatu. Kui tegemist ei ole Tallinna või Tartuga, siis lauamänguteemalisi kuulutusi on ka üsnagi vähe. Erinevad lauamängukommuunid võivad liita vanu ja häid sõpru ning kursusekaaslasi ning pole uustulnukatele avatud. Riskantsest ettevõtmisest kirjutada võõrastele mänguhuvilistele ei olegi mõtet mainida.

Teine võimalus mängida mänge veidi rohkem on seotud teatud mobiilsusega. Miks mitte võtta kaasa mõne lihtsa ja väikese mängu ühele või teisele kohtumisele? Õiges olukorras võib mäng olla väga sobilik ning pakkuda inimestele toredat kogemust, kuigi siin tuleb osata tunda õiget hetke ning pidada meeles, et tihtipeale mängimise võimalus võib isegi ehmatada uusi inimesi (liiga keeruline, kartus paista rumal, arusaam, et see on igav, soov teha midagi muud jne). Tundub, et ka see vahend ei ole täiesti edukas.

Kolmas võimalus lubab mängijal tegeleda rohkem kõrvaltegemistega. Ehk selleks, et hoida oma huvi värskena, võib lugeda uudiseid, vaadata arvustusi, uudistada poodide valikut ja ostes ühe või teise mängu märkamatult saada kollektsionääriks, kogujaks, lootes ühel heal päeval kõike järele proovida. Ma ei usu, et see lahendus on väga hea. Kui sul on piisava suurusega mängimata või harva mängitav kogu, siis see tekitaks pigem rohkem negatiivseid kui positiivseid emotsioone. Teiste video peale lindistatud mängupartiide vahtimine pole pooltki nii lõbus kui isiklik, konkreetne ja reaalne mängutegevus. See võimalus tundub täitsa mööda.

10960226_851224588248314_9130573395438055394_o

Loomulikult võib võtta asja loominguliselt – väga paljud üksildased mängijad kasutavad oma olukorda – ja nagu tuntud arvustajad – loovad YouTube’s videotutvustusi, arvustusi, kirjeldusi, isegi banaalseid mänguavamise klippe. Põhiliselt väga paljud hakkavadki arvustajateks, kuna neil on tihtipeale rohkem võimalusi rääkida mängudest kui neid mängida. See lubab kas või veidi rohkem lisada vürtsi staatilisse mänguellu.

Lõpuks on üheks võimaluseks keskenduda nn. mikromängimisele, mis on üha levinum mängimisviis tänapäeval. imagesMängimine on küll jagatud rõõm, kuid kui seda esineb harva, ei ole vaja ära öelda võimalusest mängida teatud mänge üksinda. Nii Robinson Crusoe kui ka Arkham Horror või Freedom: The Underground Railroad ja paljud teised mängud võimaldavad kogeda kõiki seiklusi ka üksinda. On olemas ka väiksemaid mänge, mis on mõeldud ainult ühele mängijale, neist kõige menukamad on Friday ja Onirim. Viimaste kasuks kõneleb ka nende lihtsus ning kasutavate materjalide vähesus võrreldes kas või Arkhami keeruka mängupanekuga. Kahjuks neid on suhteliselt keeruline leida, kuid suhteliselt harva mängitava mängijana ma siiski pooldan seda toredat võimalust, mis lubab mängida siis kui tavapäraselt seda teha ei õnnestu.

Mängimine on hobi, mis vajab mängimist. See banaalne tõde on eriti ilmekas siis kui ühel või teisel põhjusel mängida ei saa nii palju kui tahaks. Minu mõtiskluse eesmärgiks ei olnud küsida, miks niimoodi võib juhtuda, vaid pigem üritada pakkuda teatuid lahendusi ja pääseteid, sest ilma mängimata mõne aja jooksul on tõesti põhjust karta, et mängusõltuvus võib tasapisi lõppude lõpuks ära kaduda. Mängimispaast, eriti kui ta on regulaarne ja pikk, ei ole lihtsalt takistus, vaid tõesti võib muuta mängijate mänguhuve, ootusi ja valikuid. Näiteks harjutakse ära mikromängimisega (kiiremate mängudega ühele või kahele), aktiivselt üritatakse kaasata mängimisse teisi ning sellest lähtudes pööratakse rohkem tähelepanu gateway tüüpi mängudele või filleritele. Samuti igasuguseid suuremaid plaanipäraseid mängimisvõimalusi, näiteks laagris, peetakse olulisteks sündmusteks. Loomulikult on lauamängurid ka väga leidlikud inimesed ning kindlasti oleks kasulikum näha mänguseltsiliste puudumise või vähesuse probleemis hetkelist muret, isegi kui püsib juba teatud aega. Kombineerides eri mu mõtiskluses ära toodud võimalusi (ja veel palju teisi, mis jäid mainimata) on võimalik siiski mitte unustada mängimist, kuid selleks, et meie mängukultuur oleks piisavalt levinud ja paindlik tuleb üksildase mängija probleemi igati pidada silmas.

IMAG0140

Ilja mõtted

Nõustun Borisiga, et pidev praktikapuudus on probleem. Aga see probleem on lahendatav. Jah, kui sa elad väikses külakeses, kus võimalusi mängida on minimaalselt, siis on probleem suurem. Külaelu on siiski külaelu (ma arvestan siia sisse ka väiksemaid linnasid, nt. oma kodulinna Loksa).

Kui me aga võtame laiemalt ja vaatame neid võimalusi meie ümber, siis üldjuhul on väga palju just meie teha. Minu isiklik kogemus on see, et oleme Alinaga pannud mängima tema sugulasi (nüüdseks on neil päris mitu lauamängu, nt Cosmic Encounter ja King of Tokyo), minu ja tema sõpru, töökaaslasi, koolikaaslasi, kes ei oma kodus mänge, aga hea meelega tulevad katsetama meie kollektsiooni. Ja enamjaolt oli see meie initsiatiiv. Me rääkisime mängudest koguaeg, “mahlakalt”, kutsusime külla. Siinkohal peab jällegi olema väga ettevaatlik, mis tüüpi mängu sa pakud. Selleks peab olema piisavalt hea mänguvalik.

family-playing-board-games

Igatahes minul isiklikult kaasmängijate puuduse probleemi ei esine, kuna esiteks elan Tallinnas ja teiseks olen väga aktiivne. Aga ka meil on muresid: nimelt kasvab kollektsioon kiiremini kui me jõuame seda mängida. Jah, see on juba minu isiklik mure, sest olen osaliselt muutunud kollektsionääriks. Ma vaatan ja loen rohkelt arvustusi, loen uudiseid, uurin Twitterit ja igasugu foorumeid, kuulan audiformaadis saateid. Tahan ise ka arvustusi kirjutada ja muidugi tahaks kirjutada sellest, mis hetkel populaarne ja mida Eestis ei ole, aga võiks siia jõuda. Selleks tuleb muidugi inimestes selle mängu vastu huvi äratada. Igatahes nagu Boris mainis, siis me üritame värskendada lauamängumaailma ja leida kõrvaltegevusi, mis on seotud lauamängudega.

Teisest küljest on mul hea meel, et on valikut, on mingit saavutust. See on ju iga lauamänguri oma “laps”, uhkus. Ma olen surmkindel, et paljud tõsisemad mängurid tunnevad oma kollektsiooni üle uhkust. See on inmesele omane ja see on normaalne.

games

Mis puudutab nendesse ametlikkesse üritustesse nagu poodide mänguõhtud või pikemad laagrid, siis on see ülimalt vajalik osa lauamängumaailmas. Kui me vaatame laiemalt, vaatame, mis toimub USAs ja Euroopas seoses lauamängudega: kultuur kasvab, kasvab ka ürituste, auhindade, arvustajate, tootmistehaste arv. Lauamänguäri õitseb, me oleme selle kuldajas. Soovitan vaadata seda videot: Shut Up & Sit Down – Boardgaming’s Golden Age

Seoses selle spontaanse mängimisega. Meil Alinaga ongi põhiliselt spontaansed mänguõhtud, kus järsku kirjutame kellelegi, et kas ta viitsib täna mängida või keegi kirjutab meile. Ja usun, et nii mõnelgi juhtub sellist spontaanset mängimist, mida ma ka isiklikult pooldan. Me ei käi enam mänguõhtutel, sest kõik tundubki liiga ametlik. Teiseks on muidugi see, et kodus on tõesti mõnusam, hubasem ja mänguvalikut on piisavalt. Muidugi lähme hea meelega suvelaagrisse, sest see on midagi ainulaadset, mis toimub kord aastas ja ei võta tüki küljest. Samuti on ka need vägevad Euroopa ja USA suurüritused: Origins, Gen Con, Essen Spiel. Käisime eelmine aasta Saksamaal Euroopa suurimal lauamänguüritusel Essen Spiel, plaanime minna see aasta ka. See on erakordne kogemus ja usun, et kuulete sellest ja paljust muust sügisel Würfelis.

Lauamängud on kõigile, Essen Spiel 2014

Lauamängud on kõigile, Essen Spiel 2014

 

Samurai Spirit, Essen Spiel 2014

Samurai Spirit, Essen Spiel 2014

Viimasena mainiks seda mikromängimist. Mina isiklikult ei poolda seda või oleks õigem öelda, et ma ei taha sellega tegeleda. Lauamängud on minu jaoks midagi sotsiaalset, kogunemist, “koostööd”, hubasust ja naudingut. Üksinda olles võin vabalt mängida mõnda arvutimängu. Aga lauamängude mõte “koguneda ja kogeda” ei tohi kaduda kuhugi. Jah mõnikord ongi ainult võimalik mängida lauamängude soolo varianti, aga ma loodan, et kõigil neil, kel pole mängukaaslasi, tekivad nad peagi!

Olge kannatlikud, kuid aktiivsed. Olge avatud, kuid mõistlikkuse piires. Ärge andke alla. Toredat mängimist!
Ja teeme mängudele kalli! 😉

FEP_7418

Advertisements

One thought on “Kaasmängijate puudus – tagajärjed ja pääseteed.

  1. Minu poolt ka paar mõtet:

    Spontaansus on küll hea, kui on kellele kirjutada ja keda külla kutsuda. On olukordi, kui elad suures linnas, aga inimesi, keda sa tunned või kes sinuga sooviksid mängida on vähe. Kas põhjus on mängu valikus või inimeses endas, on raske öelda.
    Endal juhtus nii, et inimestega, kellega mängisin peaaegu aasta iga nädalavahetus Battlestar Galactica’t suhtlemine vähenes. Muidugi, sellel oli põhjus. Kuid nüüd on nii, et see mäng kogub tolmu riiulil – ei ole kerge leida 6 inimest, kes viitsiksid istuda üle kolme tunni mängides. Lisaks, osa sellest grupist läks merele tööde, teised said lapse.

    Ümbruskond muutub. Muutuvad harjumused, tunded.

    Ma arvan, et just nimelt need “ametlikud” üritused – mänguõhtud, laagrid – on see koht, kust saab leida uusi tuttavaid. Jah, sinna kogunevad pigem need inimesed, kes juba n.ö. gamer-id. Võib olla keeruliste mängude mängimine peletab nii mõnda (tava)mängija eemale. Samas hiljuti nägin, kuidas särasid silma kolmel inimesel esimest korda Power Grid’i mängides. Just nendel inimestel, kes pole Ticket To Ride Europe’ist keerulisemaid mänge mänginud ja kes ei tundnud, mis on Carcassonne.
    Olen ka käinud sellistel mänguõhtutel, mis ei kvalifitseeru kuidagi ametlikuks – 4-8 inimest on koos kohvikus/baaris, joovad kohvi ja õlut ning mängivat Dixit’it/Mysterium’i/Jenga’t/Libahunti/Life Boat’i (pärast minu tutvustust). Nenda jaoks selle ürituse eesmärk pole mäng, vaid hea aja veetmine. Mäng on lisa, mis lisab natukene rohkem juurde.

    Olen ühe korra mänginud Eldritch Horror’it üksinda ja ei poolda seda üldse. Üksi mängides oli küll keeruline, kuid sisemine tunne oli “ma olen üksi ja mul pole sõpru jms”.

    Tagasi enda kollektsiooni poole vaadates, on mul tuttavaid ja sõpru, kes ei taha mängida ühtegi minu mängudest – nad ei paku neile huvi. Nii jääbki variant, kas tuua kuhugi õhtule, või otsida, otsida ja veel otsida soovijaid. Siin tekkib veel küsimus: kas järgmisena osta seda, mis pakub endale huvi, või seda, mida saaks teistega mängida. Esimesel juhul riiulisse tuli Wings of Glory ja üks vene mäng, teisel – Mysterium ja Life Boat.
    On ka kahe inimese jaoks mõeldud mänge, mis sai mängitud elukaaslasega. Nüüd, üksi elades, ootavad nad oma järgmist võimalust. Ma pigem ei kutsuks enda juurde 1 inimese, et mängida neid. Pigem kutsuks rohkem inimesi.

    Lõpetuseks: ei ole mõtet heita meelt, peab uurima võimalusi, tutvustada (uusi) mänge õigel hetkel ning tunda rõõmu mängimises.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s