Talvine lauamängulaager ’16 -Andrese mõtted

Eestis on üpris vähe igasugu lauamängudega seotud üritusi. Seega Talvine Lauamängulaager Jõulumäel on just see, mida peab külastama. Algul siis väike aruanne ning postituse lõpus kokkuvõte ja mõtted.

Laager toimus juba 16. korda, kuid minu jaoks oli see vaid kolmas kord ning üldkokkuvõttes on see väga tore kogemus.  Nii nagu eelmine talv, toimus laager Jõulumäel Pärnu lähistel. Isegi kuupäevad olid enam-vähem samad. Seega teadsin ma, et nii toit kui ka magamiskohad on täitsa OK.

Laager algab ametlikult reede õhtul, kuid mängida sai juba kella neljast. Natukene tõbine tunne ja viimase hetke probleemid transpordi valikul lubasid aga mulle ja minu kaaslastele laagrisse jõuda alles kella kaheksaks. Esimene, mida me nägime oli lauamängude laud ehk Ludoteek. Karpe oli igat sorti: suuri, väikseid ning tunne oli täpselt selline, nagu kaks eelmist korda – „no nüüd saab mängida!“. Kaaslasi oli kolm – kõik esimest korda minejad. Minu eesmärk oli sama, mis eelmine: võtta laagrist maksimum ning mängida neid mänge, mida ei saa mängida Tallinnas ja mida tuttavatel ei ole. Ning muidugi luua uusi tutvusi.

Reede on see päev, kus tuleb kõige rohkem emotsioone, minu meelest: uurid mäge, otsid uusi ja häid tuttavaid nägusid. Ning peale pikka tööpäeva valid kerge mängu, et lõõgastuda. Ootamatult aga oli seekord esimene mängitud mäng – Container. Ma nägin paari, kes hoidsid seda käes ning küsisin, kas neil on kolm vaba kohta: mulle, elukaaslasele Nastjale ja sõbrannale. Kes ei tea Container on minu meelest väga tihe mäng kauplemisest, tootmisest, müümisest ja salaeesmärkide täitmisest. Ning kõik oleks väga lihtne, kui saaks vaikselt oma tehastes toota ja laevadega saarele (lõpp-punkti) viia, kuid nii see ei ole. Keegi peab algul sinu toodetud konteinerid välja ostma, siis keegi teine (või sa ise) pead need laevale saama ning saarele transportima. Mingil väiksel moel on Container sarnane Panamax’ile, kuid viimane on palju ilusam. Välja arvatud laevad – Container’is on nad rasked ja tunduvad olevat graniidist. Kuigi ma sain vist eelviimase koha (siinkohal peaks süüdistama minu tugevat nohu 🙂 ), mäng jättis väga hea mulje.

Peale rasket mängu ja kella poole üheteistkümne paiku leidsin ma n.ö. „kõige popima Kickstarter’i mängu“ – Exploding Kittens! Ilus punane karp tegi „Mäu!“ häält ja see oli pakk kaarte. Minu esimene mõte oli, et midagi on valesti – ei saa see maksta ca 30€. Ning meenus, et mängul on ka vanemale gruppile (30+ a.) mõeldud versioon. Kes otsib – see leiab, ning kuigi meie vanusegrupp ei sobinud, lugesime me reegleid: kui tahad, mängi kaarte käest, kui ei taha – tõmba pakist. Kui pakist tuleb plahvatav kassipoeg, võid kasutada demineerimise kaarti. Kui seda pole, on sinu jaoks mäng läbi. Ausalt ei tea, kuidas see sai 9 miljonit Kickstarter’is. Võib olla peaks ma mänguga kaasa mängima ja kaardi mängimisel rääkima sellest, et kuidas ma end kitse sisse peitsin ja seal tulevikku otsisin (Jah, selline kaart on olemas ka…). Arvan, et mängu suurim lõbu on just tavapaki avamine ja kassihääle kuulmine.

Paar, kellega me mängisime palus, et me õpetaksime neile midagi ja siis nad õpetavad meile mingi mängu. Mina küll ei tahtnud mängida neid mänge, mida ma tean, kuid Nastja pakus välja Specter Ops’i. Kuidagi see sattus lauale. Võib olla lootsin ma, et pärast seda jätkub mul energiat mängida midagi veel. Kahjuks, ma eksisin – mul oli palav ning nina oli nii kinni, et oli raske hingata.

Üldiselt Specter Ops pole keeruline – 4 kütti otsivad taga Agenti, kelle eesmärk on teha ära neli missiooni kaardil. Õnneks neist üks on reetur. Agent teab täpselt, kus on eesmärgid ja näeb Kütte, kuid viimased ei tea seda informatsiooni. Viiendaks mängijaks me kutsusime noorema (12 aastat äkki?) poisi, kes oli nii hea selles mängus, et mul ei jäänud võimalustki võita – ta arvutas täpselt, kus ma oleks võinud olla. Arvan, et see, et ma end paljastasin, oli minu suurim möödapanek.

Viimane mäng, mille ma proovisin mängida, oli Trambahn – ehitame Müncheni trammiteid ja saame selle eest punkte. Kuna ma lugesin valesti, tegime me Nastjaga paar ringi ning läksime üpris vara magama – pakun, et kell oli alles pool kaks.

Laupäeval sain mängida veel ühe mängu, mis oli ja on ikka minu „Soov mängida“ nimekirjas – Isle of Skye: From Chieftrain to King. Kuigi visuaalselt mäng mulle eriti ei meeldinud, reeglite ja mängu kestvuse poolest on see väga hea. Iga mängija saab kolm maatükki, millest ühe ta viskab tagasi kotti, teised kaks aga paneb oksjonile enda poolt pakutud alghinnaga. Kui kõik on ostetud, peab need maatükid paigutama enda alale. Punkte saab spetsiaalselt eelnevalt valitud eesmärkide järgi: kõige rohkem tünne, laevu või kaks või rohkem kolmest horisontaali.

Ning siis juhtus midagi minu jaoks ootamatut. Ma ei leidnud, kellega ja mida mängida: kõik lauad ja inimesed olid juba kinni. Otsisin vabatahtlikuid ning ei leidnud. Nägin ühte lauda, kus alustati Nations’i mängimist. Soov mängida midagi uut ja lootus seda teha ei lubanud mul nendega kaasa lüüa. Enesetunne polnud ka kõige parem – seega läksin tuppa pooleks tunniks magama. Kui üles ärkasin oli juba lõuna.

Järgmiseks sain lauale Flash Point: Fire Rescue, mida tahtsin ka juba mõnda aega proovida. Tundus väga temaatilisena ning väga loogiline. Probleem oli selles, et otsustasime, et Family-friendly reeglid on liiga leebed – võtame ikka kõige raskema. Kaotasime väga kiiresti 🙂 Mäng on inimeste päästmisest põlevast majast – tekivad plahvatused, tuleb suitsu. Kõik sobib ideaalselt teemasse. Üks mängijatest otsustas juba mängu ajal, et ostab endale koju koopia.

Ingress’i mängijana pidin ma kohaliku portaali õigeaegselt külastama, seega jätsin sõbrad Splendor’it mängima. Kahjuks ei saanud ma mängida Fire & Axe: A Viking Saga’t, mis oli minu Secret Santa Nr 1 mäng. Seega mõnda aega käisin ringi ja tegin pilte – jälle jäin mängukaaslasteta. Positiivne ootus oli, et õhtul saab mängida Mage Knight Board Game’i.

Seda oodates jõudsin ma teha kiire [microfilms] mängu. See on varjatud rollidega, eraldi eesmärkidega bluffimismäng, kus käes võib olla vaid kaks kaarti. Olen üpris kindel, et selle ostan endale mingi hetk. Või siis teen venekeelse PnP versiooni.

Lõpuks sai ka midagi raskemat mängida – kella kuuest tuli Mage Knight. Peitsime end kolmekesi sauna puhkeruumi ning Kätlin alustas mulle reeglite seletamist. Nagu ma aru sain siis kui 18 lehekülge reegleid on läbi näritud, saab juba alustada mängimist. Ülejäänud 32 tulevad mängu kestel. Ja mulle meeldis väga! See, et me mängisime kõige lihtsamat stsenaariumit ja see, kui põnev oli, jättis positiivse mulje. Saunas olijad astusid meie väiksest ruumist tihti läbi ning proovisid mänguga kaasa lüüa, kuid kohti oli vähe

Sellega lõppes mängimine laupäeval. Veel 40 minutit ja ma tegin otsuse, et on õige aeg minna magama. Toas arutlesime sõpradega veel pikalt mängude ja muljete üle.

20160117_113422

Pühapäeval sain mängida vaid Terra’t. Sellise ilusa kaardi põhjal võis arvata, et see on kas sõjamäng või midagi sarnast. Tegelikkult, on see küsimuste mäng. Millal asutati OPEC? Kus on kõige kõrgem Jeesuse skulptuur? Samas kuubikute panemine mängulauale oli mingil määral sarnane territooriumi kontrolliga. Nalja sai – sõltub väga mängijatest.

Viimasena pakuti mulle jälle mängida Container’it, kuid ma ei viitsinud.

Kokkuvõtteks:

Sai mängitud vaid 8 mängu:

  1. Container
  2. Exploding Kittens: NSFW Deck
  3. Flash Point: Fire Rescue
  4. Isle of Skye: From Chieftain to King
  5. Mage Knight Board Game
  6. [microfilms]
  7. Specter Ops
  8. Terra

Ning suurem osa nendest olid minu „Want to Play“ nimekirjas. Võin öelda, et mõned mängud jäid mängimata, kuid laagreid on veel tulemas. Loodan, et seal saan proovida vähemalt Automobile, Kanban: Automotive Revolution, Compounded, Fire & Axe: A Viking Saga, XCOM: The Board Game.

Negatiivsetest külgedest ütleks seda, et kui ei leia kellega mängida, on väga igav. Ei ütle, et see on laagri või minu enda probleem. Siin minu meelest tekib selline olukord, et kõik lihtsalt mängivad. Seega peale ühte mängu lõpetamist kas peab samade inimestega edasi mängima või siis leidma mõne teise kamba, kes on lõpetamas ja seista nende juures oodates 🙂 Mina näiteks ei tahtnud mängida ühtede ja samade inimestega, kuid see ei õnnestunud.

Ütlen kohe, et minu jaoks laagri „eesmärk“ on just mängudega tutvuda ja oma mänge tutvustada. Mul on raske aru saada nendest inimestest, kes tulevad laagrisse oma mängudega, ei pane need üldlauale ja/või mängivad neid oma toas. Milleks siis laagrisse sõita? Sama asja saab ju kodus korraldada, minu meelest. Ma saan aru, et mõned mängud on nii kallid (rahaliselt või emotsionaalselt), et neid ei tahagi panna lauale. Ma ise näiteks ei toonud BattleStar Galactica seekord, kuna tean, et selle pakkimine on paras piin. Eldritch Horror’i ei toonud, kuna arvasin, et mõni koopia on ikka laual. Ning keegi ei taha, et tema mänge halvasti käsitletakse. Aga siis, minu meelest, pole vaja laagrisse selliseid mänge tuua. Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga tuua mäng laagrisse, istuda oma fikseeritud seltskonnaga üldsaalis maha ja mängida ning seejärel viia mäng tagasi tuppa ei ole just eriti ilus. Oleks nagu „näe, milline mäng mul on, aga te ei saa mängida“. Ma saan aru, kui seda mängitakse toas, kus keegi ei näe. Ütleme nii, et ma nägin mõned mängud, mida ma oleks tahtnud proovida, kuid üldkasutuses neid ei olnud. Mina veel usun sellesse, et laagrisse tulevad inimesed, kes oskavad mängudega ümber käia ning ei pane näiteks kohvitassi heksidele. Seega ärge kartke mänge lauale panna. Võib olla kui minu mängudega midagi sellist juhtub, siis ma hakkan nendest inimestest paremini aru saama.

Teine moment, mis ma märkasin, oli et inimesed mängisid TIME Stories saalis. Kuna see on ikka üllatus-mäng ning iga otsus võib olla mõjutatud, siis loodan, et need kohad, mida ma oma halva silmanägemisega nägin, ei riku minu mängukogemust.

Pöördudes tagasi positiivsele: laudadel oli näha väga tihti Nations’it, X-Com’i. Imperial Settlers koopiaid oli isegi kolm. Nägin ka inimesi Talismani mängimas. Ei märganud eepilisemaid mänge laudadel – REX, Game of Thrones. Ei ütleks, et sellel talvel oleks ka mingi hitt-mäng olnud, nagu näiteks seda oli Mysterium eelmine talv.

Isegi see, et mängida sain vähe ei mõjuta minu üldist head muljet laagrist. Kõik oli super! Meenus ka, et Jõulumäel on nii mikrolaineahi ja keedukann olemas.

Kolm venelast sõpra, kes esimest korda minuga käisid jäid ka väga rahule. Ka Ilja ja Alina sõber USAst Kyle andis positiivse hinnangu. Laager muutub vaikselt rahvusvaheliseks 😉

Kellel veel käimata – tulge suvel kindlasti kaasa!

.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s